Autor: Märt (---.39.205.84.cust.hbb.no)
Kuupäev: 05.06.17 18:20
Kas ülesöömisega, tarbimisega enese tuimaks tegemine on lahendus, ei ole. Me otsime edasi aina tugevamaid ärritajaid.
Leiame me selle ärritaja siis tööjuures siis teisele pealepissides või hoopis tänavale oma agressiivsut väljaelema minnes, aga see on lahendus, tunne, kogemus, muu tundub ju nii tuimana, hallina, sealt paistab valgus.
Öelge, mis on lahendus?
See mis me oleme soosib kõike sarnast.
Vabandage kui kahtlane jutt, lasen hetkel vabalt.
Kas ongi lahendust.
Pasad tingimused meie sees ja ümber.
Appi tuleb peakene.
Jah, peakene.
Mitte see, mis sa koolis õppisid, aga see, mis kaasaantud kõigile enamusele sündides.
Loomulik informatsiooni sünteesivõime, ma ei räägi kopeerimisest ja salvestamisest mida teie teete.
Ma räägin sünteesist ja tunnetest.
Bioloogilisest laborist, kehakeemiast.
Valgust on ja just neis mõtetes.
Inimene, pere, kogukond ja riik. Keskkond. Normaalne tempo, analüüs. Meil rutatakse suurte numbritega nalüüsima ja graafikuid lugema, mis vahele jäi oli lapseeast, noorukieast täiskasvanuks saamine, emotsionaalselt, oma emotsionaalsete, tunnete analüüs, kogemine, mitte etteantud mustrite järgi arvutamine.
Mõistate?
See on loomulik omadus jalgratast leiutada, alkeemia, keha sisene protsess ilma välise etteantud mudelita.
Kas oskame seda hinnata.
Ei oska.
No mina seda jobu Sassi oskan nüüd taganjärgi hinnata, kuigi ta oli haige pervert oli tema oskus jalgratast leiutada. Tõesti....ja neid inimesi on veel enam ja oleks veel rohkem kui süsteem ainult soosiks mitte ei lämmataks.
Aga aeg saab enne otsa, seda ma luban.
|
|