Millist objektiivi ma vajan?
Allikas: Fiki
Kõigepealt pead ära otsustama milliseid pilte sa enamasti tegema hakkad, siis osta selleks otstarbeks sobivaim objektiiv. On olemas ka pika zoomiulatusega objektiivid ehk universaalsed (28-300mm ) aga nagu juba televiisoris meile reklaamitakse, siis kehtib ka siin ütlus “et kui üks asi kõlbab kõigeks, siis ei kõlba ta millekski”. Zoom on kahtlemata väga mugav ja praktiline, tänapäevased zoomid ei ole ka pildi kvaliteedi poolest midagi hullu. Küll aga on rusikareegliks see, et kui zoomi ulatus on palju üle 3x siis on mõlemas otsas ilmselt pildil ka hädad küljes. Sellest siis ka zoomivahemikud 70-210, 100-300, 28-90. Odavate zoomide laiema (lühema) otsa hädad on tavaliselt moonutused ja nurkade vinjeteerumine (pildi nurgad on tumedamad kui keskosa) lahtise avaga. Pikema otsa põhihädaks on teravuse vähenemine (pilt läheb pehmeks) ja samuti vinjeteerumine lahtise avaga. 28-80mm (või sinnakanti) on enimlevinud zoomobjektiivi vahemik, kuna seda saab kasutada enamlevinumates olukordades.
Optiliselt annab püsifookuskaugusega objektiiv üldiselt parema kujutise kui samas hinnaklassis zoom mis seda fookuskaugust katab. Püsifookuskaugusega ehk fiksobjektiivil on vaid üks kindlalt fikseeritud fookuskaugus (nt. 24mm; 35mm; 50mm; 70mm; 80mm; 105mm; 200mm; 300mm; 400mm jne.) Fiksobjektiiv on tavaliselt ka valgusjõulisem kui sama hinnaklassi zoom mis selle pikkuseni ulatub aga mitte alati. Negatiivne pool selle juures on see, et kui sul on katreeringut muuta pole muud valikut objektist kaugemale või sellele lähemale minna, paraku pole see alati võimalik.
Kui võtta selline “keskmine” algaja, siis meil Eestis on levinud , et alguses ostetakse koos kerega suhteliselt universaalne 28-80mm suurusjärgus odav zoomobjektiiv ja hiljem ostetakse veel odav 70mm-300mm telezoom juurde. Kuigi selline valik katab nagu kõik vajadused on mõlemad need objektiivid tavaliselt kehvapoolsed nii konstruktsioonilt kui pildi kvaliteedilt ja pikemas zoomiotsas f/5.6 avaga (pimedad siis). Edaspidi, kui vajadused ja nõudmised kasvavad, hakatakse objektiive vahetama ja avastatakse, et selle odava objektiivi edasi müümine polegi nii käkitegu - või õigemini on aga võilevahinnaga.
Põhimõtteliselt on probleemile kaks lähenamisviisi. Kui sa kohe alguses päris täpselt ei tea millist objektiiv osta siis pigem osta mõni odavam asi ära, tee hunnik klõpse erinevates olukordades ja küll pikapeale saad aru, millisest fookuskaugusest hakkad kõige rohkem puudust tundma... Alati kui vajadused kasvavad ja mõningad kogemused on tekkinud teemal “mida ja milleks”, on võimalus vastavalt rahakoti paksusele uus ja parem objektiiv osta. Seni kuni sa ei tea, mida see kallim ja parem sulle annab, pildista oma vana toruga rahus edasi. Hiljem saad oma vanast ja odavast poole hinnaga ikka lahti. Kui kohe algul hirmkallis objektiiv osta ning hiljem aru saades, et seda konkreetset objektiivi ei olegi sul niiväga vaja kui hoopi teist xx-xxx objektiivi, on rahaline kaotus oluliselt suurem! Algajal ei maksa seda pika zoomiulatusega universaal-objektiivi väga karta. Kui raha ja tahmist on siis katseta, sest uuemal ajal tehakse ka neid päris häid, eriti kui piirduda 28-200mm vahemikuga.
Teine lahendus on osta kohe üks korralik fiksobjektiiv või zoomobjektiiv mis maksab küll rohkem (noh, näiteks sama palju kui kaks odavat zoomi kokku) aga rõõmu jätkub kauemaks. Üsna erandlik objektiiv on püsifookuskaugusega normaalobjektiiv (50mm) mis on optiliselt lihtne ja mille tootmine on odav. Reeglina on igal kaameratootjal selline olemas ja hind võrreldes teiste objektiividega soodne, pildi kvaliteet aga väga hea ja ava tihtipeale f/1.8.